tean ju ülihästi, et

kuhu ma ka ei läheks, igal pool kuulaksid noored inimesed minu vestlusi nagu siingi. Kui ma nad ära ajaksin, siis veenaksid nad ise vanemaid mehi, et mind välja saadetaks; kui ma neid ära ei ajaks, siis teeksid seda noorukite huvides nende isad ja sugulased.
Mõni võib-olla ütleks: "Kas siis sina, Sokrates, tõepoolest ei suudaks pagenduses vaikselt ja rahulikult elada?"

Just selles ongi kõige raskem mõnda teie hulgast veenda. Sest kui ma ütlen, et see tähendaks sõnakuulmatust jumala vastu, ning et seepärast oleks võimatu jääda rahulikuks, siis te ei usuks mind ja arvaksite, et ma nõnda kõneldes silmakirjatseks. Ja kui ma jällegi ütleks, et inimesele on ülimaks hüveks iga päev arutleda vooruse ja kõige muu taolise üle, millest olete kuulnud mind kõnelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud -- ent ilma säärase sügavama enesekontrollita ei ole elu üldse elamisväärne --, kui ma seda teile ütlen, siis usute mind veelgi vähem...

ei Temale, ei temale

vaid Sulle Sääl, teisel pool vett...
http://www.estmusic.com/index.php?013210410921144021

Temaga on kõik

häste -- pukus aint. Ise ütles! Mul käskis lugeda. Aga mida, kui sõnu enne augustikuud ei anta? Raha? Möödasõitvaid autosid? Hulkuvaid koeri? Taevatähti? Mõtteid??

Mh... tuleb vist kelluk-nabaseenele minna...

te mõtlete?,

et kuhu Vana on kadunud? Ei kadund tema kusagile -- pikutab aint mu potipõllul paneeltaevalaealusel, nautides olemist päikeses ja vihmas, lamamise toolis... Ning pajatab:

Teile on räägitud, et ma ei ole kunagi midagi kirja pannud. See on peaaegu tõsi. Tunnistan praegu siiski, et päris viimastel elupäevadel kirjutasin muusade palvel ühe Aisopose valmi värsimõõtu. Minu soovi järgides pandi see papüürus mulle hauda kaasa, sest ma ei tahtnud, et inimesed arvaksid, nagu oleks Sokratese kõige tähtsam filosoofia välja loetav paarist kirjareast papüürusel. Tahan seda luuletust nüüd esimest ja viimast korda valjusti lugeda. Aga pärast teid vajub mu luule ka oma suulisel kujul unustusse.

Vihane parm, oh, laula sa silmade taevasse säde,
sohu ent kriitikud, pugejad kes mult röövinud õnne, -
ah, nagu Trooja Paris kord kauni Helene nii armsa!
Sohu ma sajatan röövlid ja matsid ja julmurid oma
piiki kui lüürat pruukides: zzz-z-zzz-zzz-zzz.

Elusolemine on selgelt problemaatiline. Kõige problemaatilisem on see, et kõik elus sünnib elusast, nagu Cyborg nendib, aga elu ühtlasi elab elust. Olen tõeline teisteõgija. Iga raasuke minus on pärit mõnest teisest olendist. Elust saab surm, et uus elu saaks võimalikuks...*

*kunagi jätkub. kindlasti ;)

vaimvol2

http://www.youtube.com/watch?v=XeqsC2BsDRI

http://www.youtube.com/watch?v=Sz6nNr1K4a4

sellega on nagu Agathegagi, et Aitab Alati...

... et kui elevantus rulaga üle turja käib ja juba karjub kaaskodanike pääle, et siis võta hetk ja pea aru, ja AEIKV (Aita Ennast Ise Käepäraste Vahenditega) nigu näituseks :
http://www.youtube.com/watch?v=LCdgZtlOD-w&mode=related&search=russian%20music

Tähh Tiiule viitamast suunda ;)


PS Teda EI ole ikka veel tagasi!! Kus on KL silmad??

töö tegi ahvist inimese?

Eip. Hoopis niske värk...









PS Tema on juba nii pikka aega kadunud, et ma kardan -- Nad tapsid me esimese Jummeli! Kartust aint võimendavad ta viimsed sõnad -- olukord väljub kontrolli alt..

kuhjategu

Mina olin kuhja otsas.
Isa hangus all.
Päike paksu pilve taha
puges üleval.

Haruldased aruheinad.
Lõhn, et kas söö ise.
Kähku suuri sületäisi
kokku loopisime.

Aega polnud kohendada
särki ega rihma.
Piisad juba kukkusid,
kohe tuleb vihma.

Lambaheinad keskele,
lehmaheintest ääred.
Tasusin ja tallasin,
et katki olid sääred.

Soopealsed kõige tippu
uhkelt ümber lati.
Sisse saputasin soola
üle poole mati.

Hõissa, valmis! hõikasin,
nüüd muudkui malgad peale!
Kuhi kauhti! pooleks põrus
kurale ja heale.

/Sass Suumann, Kaunis on kummaline, 1988; foto Krista Elrick/

Paduvihmasest Vargamäe Kuningriigist tulnu südametänuga kuningriiklastele, eriliselt Vanale Pearule, Sauna Madisele, ülieriliselt mudugist Pollole ;)

ma otsisin tihnikust tõde

Ma otsisin tihnikust tõde
ta mängis minuga peitust
ma palusin tule välja
kuid tema mu palvest heitus
ja põgenes kaugemale
ma rägust läbi ei mahtund
ma moondasin ennast ussiks
sest süda veel polnud jahtund
siis siuglesin läbi rägu
ja pakkusin kompromissi
aga nähes ta põlevat nägu
mu silmad kiskusid kissi
nii palju viha sealt uhkas
ta põles enese leegis
ja ussist sain tagasi naiseks
ning ometi olen

eikeegi

/Heljo Mänd, Tuulebarbar, ER 1980/

vana pildiraam kaugeid aegu teab...

Miks on meil inimestevahelised suhted nii kalgiks ja julmaks muutunud?

Nõukogude võim on lõpuks pääsenud võimule. See kalkus ja jõhkrus, mida oleks tollelt ajalt võinud oodata, on nüüd jõudnud täiusele, aga põhi on ikkagi seal. Inimest õpetati viiskümmend aastat teisest inimesest mitte hoolima, teda mitte austama. Ja kui nüüd on lisandunud kiire rikastumise võimalus, üldine kadedus ja ahnus, kannab see puu lõpuks oma kibedaid vilju.
Vana ja katkestamatu kultuuriga maades sellist jõhkrust ei sünni – seal on austus inimese vastu alles.
Ma saan õnnelik, vaba ja laisk olla näiteks Amsterdamis, ükskõik mis tänaval, ükskõik mis kellaajal, või Pariisis või New Yorgi Soho linnaosas. Eestis on selline asi võimalik vaid metsas...

* Intervjuu Indrek Hirvega: Kunst sünnib varjus
http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/05/18/intervjuu.html