kuhjategu

Mina olin kuhja otsas.
Isa hangus all.
Päike paksu pilve taha
puges üleval.

Haruldased aruheinad.
Lõhn, et kas söö ise.
Kähku suuri sületäisi
kokku loopisime.

Aega polnud kohendada
särki ega rihma.
Piisad juba kukkusid,
kohe tuleb vihma.

Lambaheinad keskele,
lehmaheintest ääred.
Tasusin ja tallasin,
et katki olid sääred.

Soopealsed kõige tippu
uhkelt ümber lati.
Sisse saputasin soola
üle poole mati.

Hõissa, valmis! hõikasin,
nüüd muudkui malgad peale!
Kuhi kauhti! pooleks põrus
kurale ja heale.

/Sass Suumann, Kaunis on kummaline, 1988; foto Krista Elrick/

Paduvihmasest Vargamäe Kuningriigist tulnu südametänuga kuningriiklastele, eriliselt Vanale Pearule, Sauna Madisele, ülieriliselt mudugist Pollole ;)