cogito ergo sum

Armas oled, inime....

kui oled lasknud end taltsutada...

"Inimesed," ütles väike prints, "poevad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..."
Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."

Kaev, mille juurde me jõudsime, ei sarnanenud Sahaara kaevudega. Sahaara kaevud on lihtsad liiva sisse uuristatud augud. See aga sarnanes külakaevuga. Kuid seal polnud ühtki küla ja ma uskusin end und nägevat.
"Imelik," ütlesin ma väikesele printsile, "kõik on olemas, vinn, ämber ja nöör..."
Ta naeris, tõmbas nöörist ja laskis kaevuvinnal ringi käia. Vinn kägises, nagu ägab vana tuulelipp, kui tuul on kaua maganud.
"Kuuled," lausus väike prints, "me äratasime kaevu üles ja ta laulab..."

Ma ei tahtnud, et ta endale liiga teeks, ja ütlesin: "Lase mina tõmban, see on sinu jaoks liiga raske."
Aeglaselt vinnasin ma veepange kaevuservale. Seadsin ta sinna hästi kindlalt seisma. Minu kõrvus kajas ikka veel kaevuvinna laul ja õõtsuvas vees nägin kiikumas päikest. "Mul on janu selle vee järele," ütles väike prints, "anna mulle juua..."

Ja ma mõistsin, mida ta oli otsinud!
Tõstsin ämbri ta huultele. Ta jõi kinnisilmi. See oli meeldiv nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine. Ta oli sündinud tähtede all käimisest, kaevuvinna laulust, minu käte pingutusest. Ta oli hea südamele nagu kingitus. Kui olin veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus, kesköise missa muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain.

"Inimesed sinu kodus," ütles väike prints, "kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias... ja nad ei leia, mida nad otsivad..."
"Nad ei leia seda," kostsin ma.
"Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest..."
"Kindlasti," ütlesin ma.
Ja väike prints lisas: "Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega."

Olin joonud. Hingasin sügavalt. Päikesetõusu ajal on liiv meekarva kollane. Olin õnnelik ka sellest meekarva kollasest. Miks pidin ma veel kannatama...

"Pead oma lubaduse täitma," ütles mulle tasakesi väike prints, kes oli jälle mu kõrvale istunud.
"Mis lubaduse?"
"Tead isegi... selle suukorvi minu lambale... pean vastutama oma lille eest!"
Tõmbasin tasust välja oma joonistuste visandid. Väike prints märkas neid ja ütles mulle naerdes: "Sinu ahvileivapuud on natuke kapsaste moodi..."
"Oi!"
Ja mina olin nii uhke oma ahvileivapuude üle!
"Sinu rebane... kõrvad on tal... natuke sarvede moodi... ja nad on liiga pikad!" Ja ta naeris jälle.
"Oled ülekohtune, väikemees. Ma ei osanud ju muud joonistada kui ainult kinnisi ja lahtisi boamadusid."
"Oh, käib küll!" ütles ta. "Lapsed saavad isegi aru."
Nii ma siis joonistasingi suukorvi. Südames pigistas mul midagi, kui ma selle talle andsin: "Sul on mingid plaanid, millest mul pole aimugi..."
Aga ta ei vastanud mulle. Ütles ainult: "Tead mis... homme on minu Maa peale langemise aastapäev..."
Ja siis, pärast lühikest vaikust, ta lisas: "Kukkusin üsna siia lähedale..."
Ning ta punastas. Ja jälle, ilma et ma isegi oleksin teadnud, miks, tundsin kummalist rahutust. Siiski tuli küsimus mulle keelele: "Nii et see polnudki päris juhuslikult tol hommikul, kui ma sind tundma õppisin, et sa üsna üksipäini siin tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest niisama jalutasid! Sa pöördusid tagasi oma langemise koha juurde?"
Väike prints punastas jälle.
Mina aga jätkasin kõheldes: "Võib-olla aastapäeva puhul?"
Väike prints punastas uuesti. Ta ei vastanud kunagi küsimustele, aga kui punastatakse, kas ei tähenda see siis "jah", eks ole?
"Ah," ütlesin ma talle, "mul on hirm..."
Tema aga vastas mulle: "Sina pead nüüd töötama. Pead minema tagasi oma masina juurde. Ootan sind siin. Tule homme õhtuks tagasi..."
Kuid mind ei rahustanud see põrmugi. Mulle tuli rebane meelde. Alati on oht, kui oled lasknud end taltsutada, et saad natukene nutta.

/Antoine de Saint-Exupery "Väike prints" http://www.parnu.ee/raulpage/prints/25.shtml/

sügissonaat

Tiivad täidavad taevaalust,
ärevil hääled punuvad parvi

Ema amet --
teele saata
oodata
loota...
Võileib lapsele
pauna
memmemusine
kaenlasse kallid

Soojad mõtted ja soovid
talvekarmi ees kaitseks


Laupäest teretan hommikuaredas kalleid kaugel jällegist mõtete häälel vaid... Varsti teid kõiki... Ema amet, vabalt valitud-valitav -- jaotada ennast kildhaaval ilmale...

tallad vastu taanimaad

tookord olid ööd pikad

Inimene oma üksildasel rännakul arvab armastuseks erinevaid emotsioone. Kas armastus pole aga hoopiski ligimese tajumine iseendana? Teise mõistmine sõnadeta, füüsilise maailma fotorealistlikus illusoorsuses tõelisena tunduvatest kaugustest hoolimata...

Ta ärkas koidikul, kui kuked juba kiresid. Virgununa nägi ta, et ühed alles magavad, teised on ära läinud, ainult Agathon, Aristhophanes ja Sokrates on ärkvel ja joovad suurest peekrist kordamööda, kusjuures Sokrates nendega vestleb. Jutuajamise sisu ta enam ei mäletanud, sest ta polnud algusest peale seal viibinud ja oli vahepealgi tukastanud. Olulisim kõneaine olnud aga see, et Sokrates sundis neid nõustuma sellega, et üks ja seesama inimene peab suutma luua nii komöödiaid kui ka tragöödiaid ja et meisterlik tragöödiate poeet on ühtlasi ka komöödiate poeet. Mõlemad olid sunnitud sellega nõustuma, kuigi nad eriti ei suutnud tema mõttekäike enam jälgida, sest olid uniseks jäänud, ja esimesena uinuski Aristophanes, ning kui juba päris päev kätte oli jõudnud, jäi ka Agathon magama.

Kui nad mõlemad magama olid jäänud,
tõusis ka Sokrates üles
ja läks ära....

viscondi ja pingviinide kohviku orkester

http://www.hot.ee/lihzalt/Penguin%20Cafe%20Orchestra%20Lifeboat.mp3

sisehääl

Aga nüüd on mul, mu süüdistajad, himu teile tulevikku ennustada.

Kohe pärast minu hukkamist, vannun Zeusi nimel, tabab teid palju raskem karistus kui see surm, mille mulle olete määranud. Sest praegu olete nõnda toiminud oletades, et pääsete niimoodi arve tegemisest oma elu kohta, kuid kinnitan teile, et juhtub just vastupidine. Ilmub palju niisuguseid inimesi, kes teie süütegusid uurima hakkavad, seni olen mina neid tagasi hoidnud, teie aga pole seda üldse märganud. Nad on teile seda suuremaks koormaks, mida nooremad nad on, ja teie olete veel rohkem nördinud. Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõigesti elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti...