te mõtlete?,

et kuhu Vana on kadunud? Ei kadund tema kusagile -- pikutab aint mu potipõllul paneeltaevalaealusel, nautides olemist päikeses ja vihmas, lamamise toolis... Ning pajatab:

Teile on räägitud, et ma ei ole kunagi midagi kirja pannud. See on peaaegu tõsi. Tunnistan praegu siiski, et päris viimastel elupäevadel kirjutasin muusade palvel ühe Aisopose valmi värsimõõtu. Minu soovi järgides pandi see papüürus mulle hauda kaasa, sest ma ei tahtnud, et inimesed arvaksid, nagu oleks Sokratese kõige tähtsam filosoofia välja loetav paarist kirjareast papüürusel. Tahan seda luuletust nüüd esimest ja viimast korda valjusti lugeda. Aga pärast teid vajub mu luule ka oma suulisel kujul unustusse.

Vihane parm, oh, laula sa silmade taevasse säde,
sohu ent kriitikud, pugejad kes mult röövinud õnne, -
ah, nagu Trooja Paris kord kauni Helene nii armsa!
Sohu ma sajatan röövlid ja matsid ja julmurid oma
piiki kui lüürat pruukides: zzz-z-zzz-zzz-zzz.

Elusolemine on selgelt problemaatiline. Kõige problemaatilisem on see, et kõik elus sünnib elusast, nagu Cyborg nendib, aga elu ühtlasi elab elust. Olen tõeline teisteõgija. Iga raasuke minus on pärit mõnest teisest olendist. Elust saab surm, et uus elu saaks võimalikuks...*

*kunagi jätkub. kindlasti ;)