tookord olid ööd pikad

Inimene oma üksildasel rännakul arvab armastuseks erinevaid emotsioone. Kas armastus pole aga hoopiski ligimese tajumine iseendana? Teise mõistmine sõnadeta, füüsilise maailma fotorealistlikus illusoorsuses tõelisena tunduvatest kaugustest hoolimata...

Ta ärkas koidikul, kui kuked juba kiresid. Virgununa nägi ta, et ühed alles magavad, teised on ära läinud, ainult Agathon, Aristhophanes ja Sokrates on ärkvel ja joovad suurest peekrist kordamööda, kusjuures Sokrates nendega vestleb. Jutuajamise sisu ta enam ei mäletanud, sest ta polnud algusest peale seal viibinud ja oli vahepealgi tukastanud. Olulisim kõneaine olnud aga see, et Sokrates sundis neid nõustuma sellega, et üks ja seesama inimene peab suutma luua nii komöödiaid kui ka tragöödiaid ja et meisterlik tragöödiate poeet on ühtlasi ka komöödiate poeet. Mõlemad olid sunnitud sellega nõustuma, kuigi nad eriti ei suutnud tema mõttekäike enam jälgida, sest olid uniseks jäänud, ja esimesena uinuski Aristophanes, ning kui juba päris päev kätte oli jõudnud, jäi ka Agathon magama.

Kui nad mõlemad magama olid jäänud,
tõusis ka Sokrates üles
ja läks ära....