tean ju ülihästi, et

kuhu ma ka ei läheks, igal pool kuulaksid noored inimesed minu vestlusi nagu siingi. Kui ma nad ära ajaksin, siis veenaksid nad ise vanemaid mehi, et mind välja saadetaks; kui ma neid ära ei ajaks, siis teeksid seda noorukite huvides nende isad ja sugulased.
Mõni võib-olla ütleks: "Kas siis sina, Sokrates, tõepoolest ei suudaks pagenduses vaikselt ja rahulikult elada?"

Just selles ongi kõige raskem mõnda teie hulgast veenda. Sest kui ma ütlen, et see tähendaks sõnakuulmatust jumala vastu, ning et seepärast oleks võimatu jääda rahulikuks, siis te ei usuks mind ja arvaksite, et ma nõnda kõneldes silmakirjatseks. Ja kui ma jällegi ütleks, et inimesele on ülimaks hüveks iga päev arutleda vooruse ja kõige muu taolise üle, millest olete kuulnud mind kõnelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud -- ent ilma säärase sügavama enesekontrollita ei ole elu üldse elamisväärne --, kui ma seda teile ütlen, siis usute mind veelgi vähem...