munadega me ei tegelenud

Põrgulik päev täna (moraal: saada veel sataniste põrgusse...)! 20.42 keerasin ukselukule kaks keerdu peale, et aitab, aga kus sa sellega -- vaevalt viie minuti pärast plärises altkell nii, et hüppasin peaga lakke. Himaneni Pekka tuli, purupurjus ning tervet trepikoda oma valjuhäälset monoloogi kuulama sundivat Sokrat ees lükates:

Hästi, ma panen end siis löögi alla ja ütlen otse välja mis ma mõtlen. Mina väidan, et inimesed on pimedad kõige kavalamate orjastamisviiside suhtes. Oleme tunnistanud ebaõiglaseks avaliku orjapidamise, rassilise ja soolise diskrimineerimise ja vähemuste, näiteks homode tagakiusamise. Lõpp on Jumala vasalliks olemisel; tasapisi avanevad silmad ka sellele, et looduse alistamine pole õige.

Paraku on inimene pimedam isegi klükoop Polyphemosest - teise orjastatust ta näeb, enda oma mitte. Nurjatuim orjastamise moodus on eneseorjastamine: see, et loobutakse olemast oma elu peremees. Orjus tähendab, et keegi takistab mul nägemast oma eluvõimalusi ja neid ellu viimast. Aga kui ma ise olengi endale see orjastaja, oma eluleegi lämmataja?

Koera nimel, mina igatahes tunnistan, et olen ori! Tõsi küll, ma ei arva, et olen selles täielikult ise süüdi. Ka teised inimesed teevad kõik, et mind orjastada: kui minus ei ole leeki, siis ei pea sinagi leegitsema. Ori ei taha teist orja vabana näha, seepärast peab ka müüt kunstnikest näitama neid nii, et orjadele jääks mulje, nagu vabadus oleks erakordsete inimeste erandlik olukord...