tal olid säravad pruunid silmad

enneaegu kulunud põskede kohal. Ei saanud ta sõnadest aru, et kuhu tahab et sõidaksin, aga kuidagi tuttav näis see kuhtunud kuju. Siis kuulsin, sõidu asemel paari krooni vaid vaja. Saia ostmiseks. Andsin viis. Ja kaks sigaretti. Kurtis – ei tea kust juurde saan… Naeratasin – vaata edasi…
Pärast, mööda linnaäärt olemisse veeredes mõtlesin - olgu tal kergem ja helgem kasvõi järgneval tunnil.

Nii need hammasrattad purunevad üksteise järel...

oh oleks vaid liiv
oh oleks vaid liiv
aga nää on elu vaid lõputu
spliin

* endiselt dekonformeerumist harjutav ja liivateraks saamisest unistav hammasratas