sokra arvas

edastan:

... jumala ennustust uurides mõistsin, et neil, kes on kõige lugupeetumad, on arukusest kõige enam puudu; teised aga, kes on viletsamate kirjas, on mõistusega rohkem õnnistatud.
Pärast riigitegelasi läksin poeetide juurde. Lühikese ajaga sai mulle selgeks, et seda, mida nad loovad, ei loo nad mitte tänu tarkusele, vaid tänu mingile sünnipärasele andele või ekstaasile nagu ennustajad või oraaklid. Sest ka nood räägivad palju suurepärast, ise aga ei tea, mida räägivad; samuti mõistsin ma, et oma loomingulise ande tõttu on nad arvamisel, nagu oleksid nad kõigist inimestest kõige targemad, tegelikult aga ei ole.
Lõpuks läksin käsitööliste juurde. Enda kohta teadsin, otsekoheselt öeldes, et ma midagi ei oska, kuid nende suhtes olin veendunud, et leian selliseid, kes oskavad tõepoolest teha seda, mida mina ei oska, ning selles suhtes on nad minust targemad. Ent mulle näib,…, et need tublid meistrid eksivad sellessamas milles poeedidki: kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on.

Küsisin endalt, kumb oleks parem olla: kas selline, nagu olen, ja mitte osutuda targaks nende tarkuses ega võhikuks nende võhiklikkuses, või olla nagu nemad – niihästi tark kui ka võhik...