loomariigi pärandist elik musklis lobast
Sellest, et me oleme loomad ja meil on surelik keha, tuleneb.. oluline järeldus: meid saab tappa ja keskmisele inimesele tapmine ei meeldi. Tõsi, meil on jumalast antud janu teadmiste ja elutarkuse järele, aga teadmistega koos tulevad ka erinevad arvamused ja seega vaidlused. Surematute maailmas kestaksid vaidlused igavesti. Surelike maailmas on aga teisiti. Vaidlev kildkond muutub oma vastaste silmis täiesti talumatuks, ja mida vastikum ta näib, seda piinlikumal kombel osutuvad tema väited õigeks. Nii tapetakse oponendid maha ja lõpetatakse niiviisi kogu diskussioon. Kui A tapab B, on A-l õigus ja kui B tapab A, on B-l õigus. On tarbetu meenutada, et see on igivana vaidluste lahendamise viis brutaalses ühiskonnas. Loomariigis on lõvil alati õigus.
------------
Galileo tegi avastusi maakera ümmarguse kuju ning päikesesüsteemi kohta, samas aga taganes neist. Taganes sellepärast, et tal oli surelik keha, mida sai tappa ja piinata. Galileoga vaidlemine oleks toonud lõputult muret ja kui teadlasel poleks olnud surelikku keha, ei oleks teda iial suudetud veenda, et ta eksib. Mis omakorda oleks toonud maailma igavese nuhtluse kaela. Tegelikult suutsid piinakamber ja vangikong, rääkimata võllast või tuleriidast, näidata, kuivõrd ta eksis. Tolle aja kirikumehed ja ülikud otsustasid Galileod kasutada näitlikustamiseks.
------------
Kiireim viis panna vaikima inimene, kes usub, et tal on õigus ning on valmis vaidlema, on ta üles puua. Asja arutama soostutakse ainult siis, kui ei suudeta oma veendumusi jõuga teistele peale suruda. Teiselt poolt, inimesed, kes tegutsevad ja kel on võimu tegutsemiseks, räägivad üldse harva. Nad põlgavad vaidlusi. Lõppude lõpuks räägime me selleks, et teisi mõjutada, ja kui me teame, et suudame neid niikuinii mõjutada või valitseda, siis milleks veel jutt?
------------
Asja sisuks on muidugi tõsiasi, et inimkond on õnnistatud nii vatramise kui ka võitlemise instinktiga. Ajalooliselt on keel niisama vana kui rusikas või tugev käsivars. Võime rääkida eristab inimest loomast ja sõnadetulva ning marulise püssiragina segu näib olevat iseäranis inimlik joon.
-----------
Paistab, et meie, inimolendid, oleme määratud lobisema, selgitamaks välja, kellel on õigus. Selles pole midagi halba - lobisemine iseloomustab ingleid. Inimesele omane joon seisneb selles, et me lobiseme teatud hetkeni, mil üks vaidlevatest pooltest, kellel on tugevamad käsivarred, tunneb niisugust kohmetust või viha - kohmetus viib otseteed vihani, ütlevad hiinlased -, et leiab: aitab lobisemisest; põrutab rusikaga lauale, haarab oponendil turjast, annab talle võmmu, vaatab ringi ja küsib kohtunikeks olevailt pealtvaatajailt: "Kas mul on õigus või ei ole?" Ja nagu igas teemajas näha võib, vastab publik alati: "Sul on õigus!" Ainult inimesed klaarivad probleeme sel viisil. Inglid lõpetavad kõik vaidlused jutu abil, elajad lihaste ja küünte jõul. Inglid usuvad täiel määral õigusesse, elajad usuvad jäägitult jõusse.
-----------
Ühel päeval peame me kõik ainult sõnadega hakkama saama. See saab olema inimkonna päästmine. Praegusel hetkel aga peame rahul olema teemaja meetodi ja psühholoogiaga.
*Lin Ytang, Elamise tähtsus
------------
Galileo tegi avastusi maakera ümmarguse kuju ning päikesesüsteemi kohta, samas aga taganes neist. Taganes sellepärast, et tal oli surelik keha, mida sai tappa ja piinata. Galileoga vaidlemine oleks toonud lõputult muret ja kui teadlasel poleks olnud surelikku keha, ei oleks teda iial suudetud veenda, et ta eksib. Mis omakorda oleks toonud maailma igavese nuhtluse kaela. Tegelikult suutsid piinakamber ja vangikong, rääkimata võllast või tuleriidast, näidata, kuivõrd ta eksis. Tolle aja kirikumehed ja ülikud otsustasid Galileod kasutada näitlikustamiseks.
------------
Kiireim viis panna vaikima inimene, kes usub, et tal on õigus ning on valmis vaidlema, on ta üles puua. Asja arutama soostutakse ainult siis, kui ei suudeta oma veendumusi jõuga teistele peale suruda. Teiselt poolt, inimesed, kes tegutsevad ja kel on võimu tegutsemiseks, räägivad üldse harva. Nad põlgavad vaidlusi. Lõppude lõpuks räägime me selleks, et teisi mõjutada, ja kui me teame, et suudame neid niikuinii mõjutada või valitseda, siis milleks veel jutt?
------------
Asja sisuks on muidugi tõsiasi, et inimkond on õnnistatud nii vatramise kui ka võitlemise instinktiga. Ajalooliselt on keel niisama vana kui rusikas või tugev käsivars. Võime rääkida eristab inimest loomast ja sõnadetulva ning marulise püssiragina segu näib olevat iseäranis inimlik joon.
-----------
Paistab, et meie, inimolendid, oleme määratud lobisema, selgitamaks välja, kellel on õigus. Selles pole midagi halba - lobisemine iseloomustab ingleid. Inimesele omane joon seisneb selles, et me lobiseme teatud hetkeni, mil üks vaidlevatest pooltest, kellel on tugevamad käsivarred, tunneb niisugust kohmetust või viha - kohmetus viib otseteed vihani, ütlevad hiinlased -, et leiab: aitab lobisemisest; põrutab rusikaga lauale, haarab oponendil turjast, annab talle võmmu, vaatab ringi ja küsib kohtunikeks olevailt pealtvaatajailt: "Kas mul on õigus või ei ole?" Ja nagu igas teemajas näha võib, vastab publik alati: "Sul on õigus!" Ainult inimesed klaarivad probleeme sel viisil. Inglid lõpetavad kõik vaidlused jutu abil, elajad lihaste ja küünte jõul. Inglid usuvad täiel määral õigusesse, elajad usuvad jäägitult jõusse.
-----------
Ühel päeval peame me kõik ainult sõnadega hakkama saama. See saab olema inimkonna päästmine. Praegusel hetkel aga peame rahul olema teemaja meetodi ja psühholoogiaga.
*Lin Ytang, Elamise tähtsus
0 Comments:
Publicar un comentario
<< Home